õpetaja, kõikides ida õpetustes ülimat austust pälviv isik, kes õpetab teisi, andes edasi teadmist ehk laiemas mõttes teatud kultuuritraditsiooni.
Hinduismis on iidseim õpetaja tiitel ācārya (sanskriti keeles ‘juhataja, teenäitaja’), mis on levinuim õpetaja tiitel ka budismis.
Teine, mõnevõrra hilisem, kuid väga levinud India päritolu nimetus õpetaja kohta on guru (sanskriti keeles ‘raske, kaalukas’), mis on ka läänes saanud India traditsioonilise õpetaja ja üldse mingi ala autoriteedi sünonüümiks.
Tiibeti budismis on guru vasteks laama (tiibeti keeles bla ma ‘kõrgemat ei ole’), mis on ka kõrgema astme vaimuliku tiitel.
India õpetustes nimetatakse õpetajat sageli ka śāstṛ’iks (sanskriti keeles ‘õpetatud isik, šaastrate tundja’).
Mahajaanas on õpetaja nimetuseks ka hüvesõber (sanskriti keeles kalyāṇamitra).
Sikhismis nimetatakse õpetajaks (pandžabi keeles gurū) eelkõige jumalat, kelle nimeks on ‘Tõeline Õpetaja’ (pandžabi keeles satgurū), ja samuti kümmet suurt õpetajat, kelle järjepidevus algas õpetusele alusepanija Gurū Nānakiga (1469–1539) ja lõppes khālsā rajaja Gurū Gobind Singhiga (1666–1708). Pärast seda on sikhide jaoks elavaks õpetajaks nende pühakiri Ādigranth.
Hiina õpetustes on õpetaja tiitliks shi (‘õpetaja’) või laoshi (‘vana õpetaja’; jaapani keeles rōshi), samuti xiansheng (‘varemsündinu’; jaapani keeles sensei). Sageli tõlgitakse õpetajaks ka varasemate õpetuste ja koolkondade rajajate nimelisand zi, näiteks Kongzi (Konfutsius) – ‘õpetaja Kong’; Mengzi – ‘õpetaja Meng’ jt.
Vt ka adhiṣṭhāna, rōshi.
Inglise keeles teacher, master, guru.