budismi suurkogud, budismi ajaloo esimestel sajanditel toimunud koguduse suured kokkutulekud, kus väideldi Buddha sõna autentse vormi ja väljenduse, selle tõlgendamise ning koguduse elukorralduse reeglite ehk vinaja üle. Suurkogude tulemusel fikseeriti budistlik pühakiri algul suulisel kujul, aga hiljemalt viimasel, neljandal suurkogul juba kirjalikult.
- Esimene suurkogu toimus varsti pärast Buddha parinirvaanat (seega pärast 486 e.m.a) Rādžagrihas, kus olevat viibinud 500 munka. Mahākāšjapa eesistumisel loeti seal mitme kuu vältel ette ning kinnitati Sūtrapiṭaka ja Vinayapiṭaka esialgsed versioonid.
- Teine suurkogu toimus 100 või 110 aastat pärast parinirvaanat (386 või 376 e.m.a) Vaišālīs, kus vaieldi peamiselt vinaja üle. Suurkogul tekkis konflikt konservatiivse sthaviravaada ja liberaalsema mahasanghika suuna vahel, mille esindajad olevat protesti märgiks sealt lahkunud. Vaišālī suurkogu järel lagunes budistlik kogudus koolkondadeks, mida oli vähemalt 18.
- Kolmandat suurkogu Pātaliputras umbes 250 e.m.a patroneeris Ašoka. Sellel püüti leida konsensust koolkondade vahel, fikseeriti arvatavasti paali kaanon, millele lisati ka ‘kolmas korv’ – Abhidhammapiṭaka. Ka olevat seal otsustatud misjonäride saatmine teistesse maadesse.
- Neljas suurkogu toimus umbes 100 m.a.j Kušaani keisri Kaniška I eestkoste all tema pealinnas Purušapuras Gandhāras. Seal olevat koostatud ulatuslikud kommentaarid sarvastivaada Tripiṭaka’le ja tunnustatud mahajaanat, mis järgmistel sajanditel levis jõudsalt Kesk- ja Ida-Aasias. Mõne budismi ajaloolase arvates ei ole seda suurkogu tegelikult toimunud.
Lisaks neile neljale on uusajal, 1871 ja 1954, Birmas peetud kaks suurkogu, mis on aga piirdunud põhiliselt Birma theravaada koguduse esindajate osavõtuga.
Inglise keeles Buddhist councils.