FANDOM


chan (hiina keeles 禪; jaapani keeles zen), algupäraselt lühend hiinakeelsest sõnast channa (禪那; jaapani keeles zenna), mis on foneetiline mugandus sanskriti sõnast dhyāna (paali keeles jhāna). Nagu dhyāna, tähendab ka chan eelkõige mõtlust, kuid sageli tähistab laiemalt meeleharjutusi üldse.

Chan sai 7.–8. saj kujunenud hiina budismi koolkonna nimeks, kus kõige tähtsamaks peetakse vahetuid meeleharjutusi kogenud õpetaja juhendamisel ning äärmuslikumal kujul eitatakse üldse tekstide õppimise vajalikkust. Umbes samal ajal levis chan Koreasse ning 13. saj ka Jaapanisse. Tänapäeval on chan rahvusvaheliselt rohkem tuntud jaapanipärase nimetuse zen järgi.

Bodhidarma

Bodhidharma, (Hakuin).

Chan
koolkonna tekkimine ja varasem ajalugu Hiinas on üsna ebaselge ning põimitud legendide ja väljamõeldistega. Pärimuse järgi tõi chani Hiinasse 6. saj algul india munk Bodhidharma. Chanist kui koolkonnast (hiina keeles chanzong) räägitakse alates 8. saj, mil pandi paika patriarhide järgnevused. Neid hakati tagasiulatuvalt lugema alates Bodhidharmast, keda omakorda peetakse 28. patriarhiks alates Šākjamunist.

Chani koolkonnale on iseloomulikud kindlalt fikseeritud põlvest põlve õpetajalt õpilasele edasi antud õpetusliinid. Kuna chan jagunes juba üsna varajasel perioodil eri suundadeks ja alakoolkondadeks, siis on ka õpetusliinid hargnenud, kohati katkedes, kohati taasühinedes, ning erinevad traditsioonid peavad õpetajate järgnevuses mõnevõrra erinevaid arvestusi.

Chani kaks tänapäevani säilinud peamist suunda caodong (jaapani keeles sōtō) ja linji (jaapani keeles rinzai) eristusid koolkondadena 12. saj ning mõlemal on omakorda hulk alakoolkondi. Esimeses pannakse suuremat rõhku vaikse valgustuse, teises gongani harjutustele. Õpetuslikus ja filosoofilises plaanis nende vahel suuri erinevusi ei ole. Mõlema eesmärgiks on viia õpilase meel virgumisseisundisse, mida hiina keeles tähistab mõiste wu ja jaapani keeles satori. Vaikset valgustust seostatakse tavapäraselt astmelise tee, gongan’i meetodit äkilise virgumisega.

Kuigi teoorias chani koolkond ei väärtusta kirjasõna, on chani kirjandus ülirikkalik, ületades mahu poolest kõikide teiste hiina budismi koolkondade kirjanduse. Pühakirjatekstidest austatakse chanis enim Laṅkāvatāra-sūtra’t ja «Teemantsuutrat». Nendega on peaaegu võrdsustatud Huinengile omistatud «Kuuenda patriarhi lavasuutra». Hiina chan õpetajate tekstidest on tuntumad veel gonganide kogumikud «Sinise kalju ülestähendused» (hiina keeles biyan lu; jaapani keeles hekigan roku) ja «Väravateta läbipääs» (hiina keeles wumen guan; jaapani keeles mumon kan) ning mitmed varasemate patriarhide ja kuulsate munkade elulugude ja õpetuste kogumikud.

Zen 500
Chan
on oluliselt mõjutanud Hiina ja teiste Ida-Aasia maade kirjandust, maalikunsti, arhitektuuri ja muusikat ning kultuuri laiemalt. Chaniga seostatakse näiteks teetseremoonia, lilleseadmiskunsti ja võitluskunstide tekkimist ning levikut.

Hiinas Yuani (1271–1368) ja Mingi (1368–1644) dünastiate ajal chan kui elav traditsioon mõnevõrra formaliseerus ja stagneerus, kuigi tähtsamad õpetusliinid jätkusid. 19.–20. saj on mitmed uuendusmeelsed õpetajad, nagu Xuyun (1840–1959) ja Laiguo (1881–1953), chani reforminud ja kaasajastanud.

Jaapani uusaja zen’i tuntumad esindajad on Bankei (1622-1693) ja Hakuin. Jaapani rinzai koolkonna zen’i tuntuim tutvustaja ja levitaja Läänes oli Daisets Teitaro Suzuki.

Viimastel aastakümnetel on Läänes rohkem levima hakanud ka hiina chan, seda eeskätt tänu Taiwani õpetajate Hsing-yuni (Xingyun, 1927–) ja Sheng-yeni (Shengyan, 1930– 2009) tegevusele.

Ad blocker interference detected!


Wikia is a free-to-use site that makes money from advertising. We have a modified experience for viewers using ad blockers

Wikia is not accessible if you’ve made further modifications. Remove the custom ad blocker rule(s) and the page will load as expected.