upanišadid (sanskriti keeles upaniṣad ‘juurde maha istuma’), brahmanismi ja hinduismi pühad raamatud, veedakirjanduse ehk šruti viimane osa.
Upanišadid on loodud braahmanatest ja aranjakatest hiljem, vanimad neist tõenäoliselt I aastatuhande keskpaiku e.m.a, seega enam-vähem samal ajal budismi ja džainismi esilekerkimisega. Veedakirjanduse formaalses jaotuses peetakse neid aga braahmanate ja aranjakate alajaotuseks ning nad on grupeeritud nelja ossa vastavalt neljale veedale.
Traditsiooniliselt räägitakse 108 upanišadist, neist 12 suuremat nimetatakse ‘peamisteks upanišadideks’ (sanskriti keeles mukhya-upaniṣad). Viimaste hulgas on tuntuimad Aitareya-upaniṣad, Bṛhadāraṇyaka-upaniṣad, Chāndogya-upaniṣad, Kena-upaniṣad ja Taittiriya-upaniṣad.
Sisult ja vormilt kujutavad upanišadid endast filosoofilisi vestlusi ja arutelusid õpetaja ja õpilaste vahel (millest on tuletatud ka nimetus upanišadid: õpilased istumas õpetaja jalge ees maas). Neis käsitletakse paljusid filosoofilisi teemasid, mis sugugi alati ei tugine veedade autoriteedile, vaid rõhutavad inimese isikliku tunnetuse ja mõistmise tähtsust.
Upanišadid esindavad uut tüüpi, nn filosoofilist mõtlemist, mis on aga veel tihedalt seotud mütoloogilise mõtlemisega. Neis arendatakse välja idee aatmanist ehk isikulisest hingest, mis materiaalse maailma vangistuses sansaaras üha uuesti ümber sünnib, kuna sõltub eelnevatest tegudest. Eesmärgiks on sellest vangistusest vabanemine (sanskriti keeles mokṣa). Kuna individuaalne ise ehk aatman on upanišadide järgi tegelikult samane jumaliku alge brahmaniga, siis seisneb vabanemine selle samasuse mõistmises.
Eesti keeles Aitareya-upaniṣad Andres Herkeli tõlkes (1996), samuti katkendeid (2002); Bṛhadāraṇyaka-upaniṣad (katkendid) ja Chāndogya-upaniṣad (katkendid) Martti Kalda tõlkes (2008).