vägivaldsusetus (sanskriti keeles ahiṃsā), india õpetustes, eriti džainismis ja budismis, oluline mõiste, mille kohaselt ei tohi tappa ega vigastada elusolendeid. Sõltuvalt koolkonnast või askeetluse astmest erineb ka vägivaldsusetuse rangus.
Vägivaldsusetuse idee kerkis esile koos budismi ja džainismi tekkimisega, mis astusid välja veedade loomaohvrite vastu. Kuigi ilmselt oli vägivaldsusetuse idee olemas juba varem, viiteid sellele on upanišadides.
Vägivaldsusetus on seotud teo ja teovilja mõistega, kuna just vägivald teiste olendite suhtes põhjustab eriti negatiivseid teovilju. Enamasti on vägivaldsusetus seotud taimetoitlusega, kuid sageli püüavad selle järgijad hoiduda igasugusest olendite kahjustamisest, eriti äärmuslik on see askeetlike džainistide juures.
Budismis on vägivaldsusetus esimene viie käitumisjuhise (sanskriti keeles pañcaśīla) seas ja džainismis esimene viiest suurest tõotusest. Budismis on vägivaldsusetus seotud kaastunde mõistega.
20. saj rõhutas vägivaldsusetuse tähtsust Mahatma Gandhi (1869–1948), kes pidas seda ülimaks inimväärtuseks ja rakendas poliitilises võitluses India iseseisvuse eest.
Vt ka satyāgraha.
Inglise keeles non-harming, non-violence.